Yulia Rokachevskaya

Jamaica päikeseline dancehall tunneb end külmas Eestis nagu kodus

või

"Me ei puutu oma intiimpiirkonda, vaid katame seda"

5. oktoobril toimus Tallinnas dancehalli tantsubattle "It's like home". Eesti tantsijatele tutvustas seda stiili viis aastat tagasi noor Julia Rokatsevskaja.

Juba noorena tegeles Julia tantsuga, kuid tal ei olnud veel välja kujunenud oma armastatud tantsustiili kui ühel päeval nägi ta videot: dancehalli stiilis tantsivat neiut. Julia tundis juba esimestest minutitest, et Jamaica tuju on temale südamelähedane ja just tänu sellele stiilile suudab ta ennast väljendada. Kuna toona ei olnud Eestis veel keegi seda stiili õpetanud, tuli kõike ise uurida. Julia hakkas käima meistriklassides teistes riikides, kus tutvus selle tantsukultuuri esindajatega, kes jagasid temaga oma teadmisi, mõjutades seeläbi suurt arengut veel algeselisele Eestis sündinud dancehalli - kultuurile.

Tänaseks on Julia ja tema õpilased Tartust ja Tallinnast ainsad arvukad dancehalli stiili esindajad Eestis. Just suurest armastusest selle päikesetantsu vastu korraldas 21-aastane Julia juba kolmanda dancehalli peo, kuhu olid kutsutud mitte ainult selle stiili harrastajad, vaid ka teiste tantsu kultuuride esindajad. 

Kuidas sulle tuli idee luua battle' peod "It’s like home"?

- Mõned aastad tagasi inspireeris mind selle idee peale dancehalli esindaja Shorty Explora. Kuna varem ei olnud ma selliste ürituste korraldamisega kokku puutunud, siis pikalt kahtlesin ja polnud oma võimetes kindel. Kuid tänu Shorty Explora ja minu lähedaste toetusele otsustasin ikkagi selle idee ellu viia ning kokkuvõttes on tulnud vapustavad tulemused, olgugi, et see polnud kerge.

Esimese peo korraldamine oli meilt viimase jõu välja pigistanud. See oli äge kogemus, aga otsustasime, et see oli esimene ja viimane kord. Aga ei läinud isegi paari päeva mööda...sõidan bussiga (lõputu inspiratsiooni koht) ja kuidagi tulid mõtted järgmisest peost ja kõik pisidetailid, kuidas ma tahan seda seekord teha! Otsustasin kohe mu tiimile mitte helistada, andsin neile paar päeva puhkust (naerab).

Kutsutud kohtunikud ja meie õpilased rõhutasid meie esimese peo hubasust, lihtsust ja vaimsust ning seetõttu, mõeldes pealkirjale järgmiseks peoks, ei pidanud pikalt mõtlema, me lihtsalt tõlgendasime fraasi, mida me üritusest kõige rohkem kuulsime: "Teile külla tulles tunnen end nagu kodus".

 Millised on peamised eesmärgid üritusele "It’s like home"?

- Peamiseks eesmärgiks on anda kohalikele tantsijatele võimalus tantsida ja areneda. Kuna kõigil õpilastel pole võimalust sõita teistesse riikidesse ja osaleda meistriklassides, seega otsustasime koos mu meeskonnaga (Pavel Šaurkin ja Kristiina Makuševa) tuua Eestisse selle stiili tuntud pedagoogid ja korraldada koos nendega päris jamailiku peo.

Tantsija jaoks on väga oluline osaleda taolistel üritustel, sest seda ei saa võrrelda tööga saalis, kus me igapäevaselt treenime. Sellistel pidudel tuleb battlite kaudu õpilaste areng palju kiiremini esile, rääkimata sellest, et esinemistel on hoopis teistsugune energia. Tantsijat ümbritseb publik, ilus valgus, valju muusika, ise on ta kostüümis, meigiga ja vastavalt erilise meeleolu ja emotsiooniga.

Miks sa otsustasid dancehalli peole tuua All styles kategooria?

- Erinevate stiilidega tegeledes armastan üle kõige seda kategooriat ise. Alati on hea meel selles osaleda. Toetan ja austan absoluutselt kõiki tantsu suundasid ning seetõttu oli hea meel kõiki tantsijaid ühisele tantsupõrandale tuua.

Kahjuks on meie riigis seda kategooriat mõnikord valesti mõistetud. Tihti muudetakse see kategooria trash - kategooriaks, kuhu ei kuulu mitte eri stiilide muusika, vaid näiteks "Руки вверх", mille järgi tantsijad hakkavad lollitama. Tihti võib näha, et selle kategooria osaline paneb kõik olemasolevad stiilid kokku. Seetõttu püüdsimegi enda peol selle kategooria õiget mõttet edasi anda, täpsustades tantsijatele, et ühe stiiliga välja astudes tuleb sellega lõpuni jätkata. See ongi huvitav - kas üks stiil suudab võita kõik teised!

Mida sa arvad kommentaarist, mida peol kuulda võis: "Kuna peo organisatsiooni kaasati palju tugevaid dancehalli tantsijad, kes võiksid teha show ning kütta platsil, seega tundus, et  All styles kategooria tantsijaid oli palju rohkem ja nad panid korralikult hullu"?

- Eelmine kord jagasime tantsijad algajateks ja edasijõudnuteks, mistõttu osalejaid oli rohkem ja nad olid julgemad oma kategooriates. Seekord tahtsin kõik kokku panna ja võib olla seetõttu ka mõned algajad tantsijad kartsid minna esinema.

Kohtunike seas oli kolm minu õpilast, kes väärisid istumist ühel kohtuniku pingil dancehalli gurude - Liisa ja Sashaga. Sel päeval oli minu jaoks oluline näha neid uues rollis, mis tõi neile uut ja huvitavat kogemust. Kuna neil on juba oma õpilased, kellest enamik tahtsid ka osaleda, poleks väga õige olnud oma õpilaste vastu tantsima minna.

Tantsuplatsil enne battle' algust soojendasid dancehalli tantsijad, kuulsin lauset: "Vaata, palju Julit!" (Mõeldes, et tantsijad on sinu moodi). Kas sa arvad, et see kommentaar on positiivne või pigem negatiivne?

- Hm, nii ja naa (naeratab). Ma arvan, et kui need olid algajad, siis on see täiesti loomulik ja normaalne, sest oma tee alguses kasutavad nad enamasti ainult minu informatsiooni ja õpetusi. Aga kui asi puudutab tantsijat, kes on juba pikalt tegelenud, siis on väga kahju, et ta pole veel oma individuaalsust leidnud.

Ühelt poolt võib see isegi armas olla, et su õpilased on sinu moodi! Ma arvan, et see ei ole suur probleem. Kui ma alles hakkasin tantsima, siis ka mulle öeldi, et ma olen Nastja Tukova moodi ja see oli tõesti nii, sest ma õppisin temalt, vaatasin kõiki tema esinemis battles, suhtlesime palju jne. Aga mingil ajal võtab sinu isiksus üles ja sa muutud iseendaks! 

Mille poolest erines eelmise aasta battle - pidu "It’s like home" viimasest?

- Praegused üritused on osutunud palju suuremaks kui eelmised. Kui eelmisel aastal olid publiku hulgas esinevad tantsijad ise, siis seekord oli palju ka inimesi, kes ei puutu tantsukultuuriga kokku, vaid inimesed, kes tulid lihtsalt meiega koos lõbutsema, vaatama ja meid toetama. Ka seekord tundsime toetust naaberriikidest tulnud tantsijatelt - Lätist, Leedust, Venemaalt. Tänu nende osalusele võib seda pidu nimetada rahvusvaheliseks.

Aga kõige olulisem erinevus on see, et pidu oli pühendatud minu sünnipäevale! Olen alati unistanud veeta oma sünnipäeva tantsupeol sõpradega ja lähedaste inimestega, kellest enamik on tantsijad. Tahtsin ka, et mu vanemad näeksid ja kogeksid, millega ma tegelen, ka nemad olid peol kohal!

"Sa täidad meie unistusi ja me aitame sul täita sinu omi!"

- Mu õpilased tegid mulle imelise üllatuse! Teades, et mu kõige kallim unistus on Jamaical käia, kinkisid nad mulle piletiraha! Nad suudavad mind tihti üllatada ja iga kord ma mõtlen, et nad ei suuda mind enam millegagi üllatada, aga nad teevad seda ikka ja jälle! See tõesti jõuab hinge, tahaks nutta ja tean, et olen neile igavesti tänu võlgu.

Mida sa Jamaicast kõige enam ootad? Mis sa arvad, mis pärast külastuskäiku võib muutuda?

- Minu jaoks on väga oluline mõista nende kultuuri, kogeda nende elustiili, kasvõi sama, mida inimesed seal iga päev kogevad. Neil on hoopis teistsugune elu ja tantsul on teistsugune funktsioon kui meil. Kui meie tegeleme tantsuga kui hobiga meelelahutuses, siis seal on see elupäästmine raskest reaalsusest ja vaimse ellujäämise viis.

Oma näitega tahan õpilastele näidata, et tuleb süveneda sellesse, millega sa tegeled. Paljud saavad dancehallis näha ainult pealiskaudseid tantse, kuigi sellel stiilil on tegelikult oma baas liikumistega, väga rikkalik kultuur ja tohutul hulgal alastiile. Tuleb leida enda isikupära ja õppida seda väljendama improvisatsiooni või konkreetse koreograafia kaudu. Tuleb armastada ja nautida seda, mida teed!

Kuidas suhtud kohalikesse dancehalli õpetajatesse - harrastajatesse, kes ei ilmunud isegi sinu dancehalli peole?

- "Suure armastusega" (naerab). Dancehall on kiiresti populaarsust kogunud ja paljud on otsustanud selle pealt raha teenida. Õnneks meil on riigis seda vähe, aga on palju neid, kes panevad oma koreograafiasse dancehalli samme, mis on tegelikult tehniliselt valesti soritatud ja sageli ka vale muusika järgi. Kahju, et algaja tantsija ei tea antud stiili kõiki peensuseid ja detaile, seetõttu võib ekslikult arvata, et tegeleb originaalse dancehalliga.

Samuti on meil mitu pedagoogi, kes on selle stiili teoreetiliste teadmistega kõrgel kohal, kuid minu maitsejärgi tantsijana päris nõrgad. 

Mis sa arvad, kas selliste pedagoogidega tasub "võidelda"?

- Kuidas nendega võidelda... (naerab). Ma tõesti muretsen selle stiili puhtuse pärast. See on veel suhteliselt uus stiil Eestis, seda on veel võimalik päästa (naerab).

Näiteks hiljuti nägin sotsiaalmeedias järjekordset kuulutust dancehalli rühma tekkimise kohta konkreetse pedagoogiga, kommentaarides küsisin tutvustavat videot, kuid kahjuks vastust ei saanud ja minu kommentaar eemaldati. Ootan treeningu algust (naerab), kui mul tekib aega, siis lähen hea meelega selliste inimeste juurde tundidesse. Huvitav ju, äkki hakkas inimene tõesti seda stiili uurima.

Paljud võivad öelda: "Eesti on väike, spetsialiste pole, pedagoogidest pole kedagi kutsuda"

- Minu õpilased! Neil on originaal info, nad arendavad end pidevalt meistriklassides ja osalevad pidevalt battlidel! Ma võin neile täielikult usaldada selle kultuuri arengut meie riigis.

Võistlustel võib kohata tantsu, kus laul räägib mõrvadest, röövlitest ja vägivallast, kuid laval tantsivad lapsed/teismelised rõõmsate naeratustega, väristades tagumikuga, ajades omavahel sassi dancehalli twerkiga - või afroga. Sellised juhtumid toimuvad pedagoogi - harrastaja süül, kes on Youtube videost seda stiili õppinud. Sama kehtib ka ebatsensuursete sõnade kohta lauludes, mida saab alati varjata, avalikel võistlustel ei tohi lapsed selliseid sõnu kuulata. Oma treeningutel kasutan alati originaal muusikat, jutustades õpilastele selle tähendust, ükskõik kui avameelne või hirmuäratav see ka poleks, aga võistlustel peab kõik olema korrektne.

Õpilastega võistlustel osaledes, kas sa oled kogenud ürituse korraldajate poolt ebameeldivat suhtumist selle stiili avameelsete liikumiste vastu?!

- Nagu mulle üks kord öeldi: "Sinu tüdrukud katsuvad enda intiimipiirkonda". Esiteks me ei katsu, vaid katame! Sama võiksin mina küsida: Kas see, et meil poisid laval tagumikuga raputavad, on normaalne? Vastuseks kuulsin: "Kõik on sellega juba harjunud ja see ei üllata kedagi". Siis palun harjuge ka sellega, et tüdrukud varjavad enda intiimpiirkonda! See on osa sellest stiilist! See on Dancehall!

Kuidas sa end praegu tunned: Julia kui tantsija või Julia kui pedagoog?

- Praegu kindlasti Julia kui pedagoog ja korraldaja! Neid pidusid korraldades tunnen, et teen midagi tähtsat! Näen oma õpilaste säravaid silmi, kuulen nende positiivseid kommentaare ja tunnen, et see arendab neid. Ning just see motiveerib mind uusi plaane koostama. Praegu tegeleme juba oma järgmise üritusega, mis toimub selle aasta detsembris. Ootame rõõmuga kõiki!

Väga tore oli suhelda inimesega, kes on pühendunud oma lemmiktööle, arendab seda ausal ja kvaliteetsel moel ning leiab sellest palju rõõmu! Tekstis ei pidanudki eriti mainima, millise lause järel Julia naeris, sest ta on iseenesest väga naeratav ja avatud inimene!

Vahva, kui inimesed oskavad kergesti, elavalt ja selgelt rääkida oma kutsumusest ning nakatada ümbritsevaid inimesi oma ideedega! Just sellistel inimestel tekivad õpilaste / toetajate / fännide armee, moodustades kokku suure tantsupere! Soovin edasist edu, arengut ja võitu!