Natalja Shabarchina

Mamacita teleprojektis "Танцы"

Särav ja silmapaistev Natalja Shabarchina (Mamacita) on Jõhvis kehalise kasvatuse õpetaja ja tantsustuudio Dancebox juhataja.

Natalja arendab aktiivselt Ida-Virumaa tantsukultuuri. Osaledes sel aastal Venemaa teleprojektis “Танцы ”, kuulis ta paljude tantsijate hellitavat fraasi “Sa said sisse!”. Edukalt esinedes eelvoorudes, ei õnnestunud Nataljal kahjuks koreograafi meeskondade jagamiseni jõuda, kuid see ei näita sugugi mitte tema edukat osalust selles teleprojektis.

Miks otsustasid just tänavusel aastal osaleda projektis “Танцы”? 

- Tegelikult ma ei kavatsenudki minna osalema (naerab). Viimased viis aastat on mu kooli õpilased alustanud esimest septembrit mitte tervitusega, vaid hoopis küsimusega „Millal sa juba osaled projektis Танцы?” .

Sel aastal nõudis mu noormees, et taotlen osalemist ja kuna mõtlemiseks polnud palju aega, pidin kiiresti otsustama.

Kas jäid rahule projektis osalemisega?

- Mulle meeldis kõik! Organisatsioon, suhtumine tantsijadesse, uskumatu toetus publiku poolt, kõik oli tipptasemel. Olin saadud kogemusega väga rahul, kuid see, kuidas mu viibimist projektis filmiti ja eetris näidati, ei kajastanud kogu tegelikku reaalsust.

Minu arvates, ilma kroonita peas, pidin ma jõudma järgmisesse etappi. Kahjuks, ei näidatud mu läbimist voorudesse eetris, mis pole ilmselt juhuslikult tehtud, kus sooritasin iga mulle antud ülesande väga heal tasemel. Muidugi, seal juhtus palju huvitavat ja tavaline vaataja ei näe seda kunagi, aga ma ei saa sellest rääkida, sest sõlmisin seal mitteavaldamise lepingu.

Mis sinu arvates, tantsu oskustest sul puudus, et jätkata projekti osalemine?

- Pärast eelviimast etappi, enne meistriklasse, ütlesid nad mulle:" Oled lahe, sa meeldid meile väga, aga ma ei tea, seekord vist mitte, pole saatus." Arvan, et neil oli juba kõik kohad tantsijate jaoks jagatud omavahel.

Katsetel ei olnud ühtegi ülesannet, mida ma ei suutnud sooritada, võib-olla midagi, mida ma polnud varem harjumatu stiili järgi teinud, mis võis mulle näidata, et olen selles asjas endiselt nõrk ja pean sellega veel  harjutama.

Projektis on korduvalt rõhutatud, et nad tahavad näha universaalseid tantsijaid, kuid võtsid vastu need, kes enamusest valdavad ainult kahte stiili. Kas seda saab nimetada mitmekülgseks? Mulle tundub, et kui tantsija valdab rohkem kui nelja stiili, siis võib ta omada universaalse tantsija kõrgetasemelist staatust.

Kas arvad, et Eesti inimestele, meie mentaliteedi, suhtumise ja elutempoga, on mõttekas osaleda sellistes saadetes nagu “Танцы”, kus peab olema särav, üllatav ja showd tegema?

- Muidugi. Nähes kogu selle telesaate sisu seestpoolt, tasub seda kaaluda. Igaüks, kes sinna läheb, peab teadma täpselt, milleks ta seda teeb, kas tal seda üldse vaja on ja mida ta sellega edasi teeb. Võin öelda, et sellised projektid pole füüsiliselt ega moraalselt rasked! Kui tantsija on lisaks füüsilisele pingutusele valmis ka kriitikaks, vaimseks eneseanalüüsiks, ümbermõtlemiseks ja paljudeks muudeks moraalseteks töödeks, siis muidugi peaksite alati proovima!

Tähtis on teha kõike südamest ja sellest rõõmu tunda, sest kui sul endal on oma tegemistest hea meel, siis teised kindlasti märkavad seda ja hindavad seda.

Mis sa arvad, kas selline projekt saavutaks edu nii tantsijate kui ka avalikkuse seas, kui see toimuks Eestis?

-Mul on hea meel, et Eestis hakkab tantsukultuur aktiivselt arenema ja õitsema. Kahju muidugi, et sellised projektid meil ei toimu, sest meil on palju häid tantsijaid ja koreograafe, kes saaksid selles shows ennast näidata.

Kuna meil veel selliseid projekte pole olnud, tekitaks see kindlasti huvi nii tantsijate kui ka teiste seas, kuid on raske ette kujutada, kes seda kõike korraldaks, mis kriteeriumite järgi valitakse osalejaid ja koreograafe, kes oskaksid tantsijaid hinnata jne. Lauljate jaoks on meil palju asju käimas, kuid tantsijatest on siiani mööda vaadatud.

Kuna oled kehalise kasvatuse õpetaja ja spordis on konkreetsed kriteeriumid, mille järgi saab kindlaks teha, kes saavutas esimese või viimase koha, siis mis sa arvad, kuidas saab tantse hinnata, mis on osa kunstivaldkonnast?

- Kuna tantsimine on loovus, on see muidugi suunatud publikule ja nende sisetundele. Seetõttu tugineb vaataja tantsude hindamisel oma isiklikule tajule ja emotsioonidele, mida tantsija talle oma etendusega kaasa toob.

Sama võib öelda “Танцы” projekti kohta. Mind ei hinnanud 50 spetsialisti, kes kõik said minu kohta arvamust avaldada. Sain ainult kolme inimese arvamuse, kellele võib-olla ei sobinud ma lihtsalt emotsionaalselt, energeetiliselt või oma karakteriga - ja see on normaalne, sest see on väga individuaalne maitse küsimus.

Mida hindad tantsijate juures kõige rohkem: säravat ja efektset olemust või oskust ja tugevat tehnikat?

- Minu arvates peaks kõik olema harmooniline ning eraldi need mõisted ei saa täielikult eksisteerida.

Kui me räägime esinemisest, siis isegi kui oled tehniliselt professionaalne, ei saa sa endale lubada  lavale minemist riietega, mis hommikul selga panid ja terve päeva oled kandnud. Minu jaoks on oluline, et tehnilisel tantsijal oleks korralik esteetiliselt meeldiv välimus, mida oleks vähemalt tore vaadata.

Tantsustuudios töötades proovin oma õpilasi ka mitmekesiselt arendada. Tähtis on üldine kehatöö, tehnika valdamine, plastilisus, põhi liigutuste tundmine, musikaalsus, emotsionaalsus, kuidas sa välja näed jne.

Kui suures osas tasakaalustad õpetaja ja tantsija rollid endas?

- Muidugi tahan ühendada mõlemad tegevused ühtemoodi, kuid tegelikkuses pühendan rohkem aega õpetamisele. Aeg, mil ma palju tantsisin, soolodega erinevatel võistlustel ja festivalidel osalesin, arenes loomulikult edasi minus järgmine etapp, kui ma hakkasin proovima ennast koreograafina, õpetada jne.

Olen kuulnud tantsijate arvamust, et kohe, kui sinust saab õpetaja, eemaldud sa tantsimisest. Seda ma ei usu, sest koreograafiks ja õpetajaks olemine eeldab nii tantsuoskuse kui ka lavastamise pidevat ja mitmekesist arendamist.

Praegu püüan palju tantsida, tahan proovida palju uut, aga tahaksin ka rohkem aega laulmisele pühendada. Lõpetasin muusikakooli kooriosakonnas ja arenen nüüd iseseisvalt soolo esinejana. See on minu lemmik hobi, mida ma oma hinge jaoks vajan.

Pärast projektis osalemist osalesid Telia reklaamis, mis oli seotud sotsiaalmeedia kommentaaridega. Kuidas suhtud kriitikasse?

- Lapsest saati sain palju kriitikat. Kui hakkasin tõsiselt tänavatantsimisega tegelema, pidin ka kuulma palju negatiivseid kommentaare selle kohta, mida ja kuidas ma seda teen jne.

Kuulan alati inimesi, kelle arvamus on minu jaoks autoriteetne ja kes saavad anda konstruktiivset kriitikat. On väga oluline, kui oskad enda peale kõrvalt vaadata.

Kahjuks, ei vastuta Interneti-ajastul keegi oma sõnade eest, kõik kirjutavad seda, mis pähe tuleb, mõtlemata sellele, milliseid tagajärgi see võib kaasa tuua. Seal on palju kurje, mõttetuid kommentaare nagu “Tal on mingid imelikud riided”, “Mis ta näoga viga on”, “Ei oska tantsida” või isegi minu “lemmik” kommentaar “Paks, peenike jne”. Tõenäoliselt kirjutavad sellised kommentaarid inimesed, kes pole oma elus midagi ära teinud ja rahuldavad seetõttu end oma negatiivsusest internetis pritsides. Õnneks, võtan seda juba rahulikult.

Kas oled kunagi mõelnud Jõhvist lahkuda? Miks sa ikka veel seal oled?

- Pole saladus, et Ida-Virumaal toimub rahvastiku vananemine ja paljud noored lahkuvad pärast kooli lõpetamist. Ma näen palju noori inimesi, kes veedavad mõttetult aega, paljud neist on tegelikult aktiivsed inimesed, kuid meil ei toimu mingid üritust, kus nad saad end näidata.

Oma tantsustuudios toimuvate tundide ja üritustega, mida me korraldame proovime pakkuda noortele võimalusi enesearendamiseks ja lihtsaks meelelahutuseks.

Olen oma kodumaa ja oma piirkonna patrioot (naerab), nii et ma ei taha kindlasti Eestist lahkuda, sest usun, et saan Eesti noorte ja eriti Jõhvi jaoks teha palju kasulikke asju.

Väga tore, et meil on kodumaal tantsijad, kes võtavad aktiivselt osa vahelistes projektides, esindades Eestit väärikal tasemel. Jälgides Eesti tantsijate tegevust meie kohalike sündmuste ja ürituste sees, ei saa sageli hinnata nende kasvu ja loomingulist potantsilisust täiel määral, kuid olles võimalust mõnda neist vaadata suuremasse konteksti, võib näha suurepäraseid tulemusi ja suuri tulevikuvõimalusi, hea näide sellest on Natalja Mamacita.

Rõõm oli suhelda inimesega, kes on endaga, elu ringis ja oma riigiga rahul,! Isegi telefonikõnet tehes tunned tema uskumatult elavat enegriat, aktivismi ja tugevat karismat, mis laeb positiivseid emotsioone terveks päevaks!