Julia Koneva

Tants suure tähega

Julia Koneva on kaasaegse tantsukultuuri silmapaistev esindaja, kes võtab tantsuõpetajana, koreograafina ja tantsijana aktiivselt osa Eesti tantsumaailmas. Julia on lõpetanud Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna magistratuuri ning praegu ta õpetab tantsukunsti E.T.A. tantsukoolis, Dreamstudios ning TantsuGeenis.  

Kui palju sa hetkel väljendad ennast koreograafi, tantsija ja tantsuõpetaja rolli kaudu?

-Praegu olen täiskohaga tantsuõpetaja ja koreograaf, tantsija rolli rakendan ma hetkel vähe. Minu tantsijad on inimesed igas vanuses, kuid minu väljund ning käekiri on suunatud noorele publikule. Aasta jooksul tuleb mul välja üks tantsulavastus ning suur hulk tantsulisi lühivorme.

Miks sa otsustasid väljendada ennast kehakeele kaudu, mitte muu kunsti viisi kaudu?

-Tegelikult, ühel hetkel meeldis mulle ka joonistada, samuti ka laulda. Kehakeele ma valisin vist sellepärast, et joonistada ma hästi ei oska (naerab), ja laulmine jäi ka kuidagi lihtsalt soiku.

Kehakeel oli mulle ühel hetkel vist vajalik. Staatilisel kui ka liikuval kehal on nii mulle kui teistele palju öelda. Kui ma ise ennast ei kuule, siis keha oskab alati anda märku nii kitsaskohtadest kui ka jagada positiivseid ülevoolavaid emotsioone. Samuti liikuvat keha on ilus vaadata, ükskõik mis vormis, kujul ja väljundis.

Kas oled nõus väitega, et tantsija, sama nagu näitleja laval, on alati mingis rollis? Isegi kui tantsija kehastab ise ennast, kas on see roll või mitte?

- Jah, muidugi. Kuigi alati ei pea tantsijal olema roll, need võivad olla näiteks sisemised ülesanded, mida ta esinemise ajal täidab.

Nii palju kui mäletan, ei ole ma kordagi pidanud mängima kedagi teist ning rollid, mida olen pidanud esitama on mulle üldjuhul olnud orgaanilised ja tuttavad või vastupidi põnevad ja väljakutsuvad. Paljudes projektides ja lavastusprotsessides on mul olnud võimalus läbi ülesannete leida enda roll, arusaam ja suhtumine stseenidesse ning lahendada lavastaja poolt seatud eesmärke ja ideid läbi oma kogemuse. Harva olen kogenud projekte, kus roll on tekitanud ettekirjutustega ebamugavust.

Samuti arvan, et sõna “roll” tantsukunstis on tihti seotud kohalolekuga. Kui tantsijal on kindel ülesanne, mida ta lahendab, siis selle kaudu saab ta ka alati leida põhjenduse - kes ta on, kus ta on, miks ta on.

Kui oluliseks sa pead tööprotsessis isiklikku suhtumist partnerisse?  

- Laval inimene ei tegutse üksi, vaid alati teeb koostööd. Minu jaoks on oluline tunda ja tunnetada neid inimesi, kellega koos tantsin, liigun, etendan. Tänu sellele, kui laval olles midagi muutub, saame me koos kohaneda.

Tantsides, kas sinu jaoks on oluline publiku olemasolus?

- Tantsimisel ja etendamisel on minu jaoks oluline vabaduse tunne (iseasi kui tihti ma ise sellise olekuni jõuan). Аrvan, et publiku olemasolu ja energia on suur mõjutegur, mis võib puudutada soojalt või ka vastupidi viia rivist välja.

Mis eesmärgid tantsuõpetajana sa endale paned?

- Eesmärgid aastate jooksul mingil määral muutuvad ja kasvavad. Alati olen pidanud oluliseks, et minu õpilased väärtustaks liikumist, oskaks näha liikumist suuremas perspektiivis ning kogeks tantsu kui liikumisekunsti. Samuti austaks kõiki tantsustiile, tantsijaid ja õpetajaid. Pean oluliseks, et noored tantsijad mõistaks ja kogeksid ka tantsu erinevaid väljundeid. Soovin, et tantsija oleks nö meeskonnamängija, kuid samal mõistaks ja tunneks ta ka oma keha liikumist, võimalusi ja piire. Minu suur eesmärk on tuua tähelepanu liikumise ja tantsu nautimisele!

Kas tundi tulles on sul ettevalmistatud tööplaan kaasas või sa lähtud õpilaste tujust, soovist, keha väsimusest jne?

- Iga kursuse või grupiga on mul olemas üldistav plaan, kuhu me tahame aastaga jõuda. Seal võivad olla esinemised, isiklik areng, loominguline kasv jne. Lähtuvalt sellest ehitan loogilise tunni plaani ja olulised lähtepunktid, millega igas tunnis peame tegeleda. Kuigi praktikas kogen tihti, et tundi läbi viies lähtun siiski tantsijate vajadustest ning grupi seisundist. Aga muidugi kui on konkreetne kuupäevaga eesmärk ees, siis ei saa lähtuda ainult inimesest, sest seatud eesmärgini on samuti vaja välja jõuda.

Kas sinu jaoks on suur vahe õpetada suurt rühm või töötada soolo tantsijaga?

- Suure rühma puhul tahaks lähtuda samast asjast, mis indiviidi puhul, soovin märgata iga last ja aidata tal jõuda soovitud tulemusteni. Kahjuks, praktikas olen kogenud, et kõigini ei jõua. Vahel tundub, et tund soolo tantsijaga võib olla selle võrra produktiivsem, kuna kogu tähelepanu on suunatud ühele inimesel

Grupitund loob aga kogukonna ning tantsijatel on võimalus ka üksteise pealt õppida ning märgata nüansse. Soolo tantsijad on aga distsiplineeritumad ning võibolla motiveeritumad, kuigi see on muidugi suhteline.

Mis on sinu jaoks olulisem: kas õpilaste füüsiline või loominguline areng? Millele rohkem paned rõhku enda tundides?

- Ma alati soovin, et minu õpilased oleks avatud loomingulisusele ja läbi selle ise endale. Tihti kuulen, kuidas tantsijad jõuavad ühel hetkel kohta, kus neil pole ideid või nad ei oska. Tegelikult neil on tuhandeid ideid, mis soovivad vabaneda ning oma elu leida.

Ma olen õpetanud praeguseks umbes kümme aastat ja siinkohal ütlen, et tehnika on ka kindlasti oluline, sest kui lähtuda ainult loomingust, siis keha ja liikumise võimed on piiratud. Seega arvan, et loomingulisus ja tantsutehnika käivad käsikäes.

Mis eesmärgiga väljub sinu looming? Kellele see on suunatud?

- Minu looming on suur osa minu elust. Tunnen, et minu käekiri soovib olla pigem selge, mitte võib olla liialt abstraktne, aga soovib, et ka isiklikul kujutlusvõimel jääks ruumi ja jätaks õhku ka mõne küsimuse.

Kuidas teised kunsti valdkonnad mõjuvad sinu kunstile? 

-Kindlasti inspireerib või puudutab mind luule ja proosa, liigutab mõtteid, keha ja ideid.

Kõige enam mõjutavad mind inimesed, eriti need kellega ma koostööd teed ja tõenäoliselt selle järgi ma ka inimesi valin. Väga väärtustan enda tantsijad ning nende loomingulist vabadust, avatust, spontaansust ja reageerimise võimet.

Kas eelistad võta enda töösse tantsijad, kes on sinu jaoks „puhas leht“ või pigem valid ettevalmistatud ja teadlikud tantsijad?

- Pigem on küsimus, et mis kontekstis on tantsija ettevalmistatud? Näiteks, tantsijal võib olla hästi koolitatud keha, kuid protsessis ei ole see oluline või tantsija on väga loominguline aga vaja on vastupidiselt selgust ja konkreetsust. Hindan tantsijate vabadust, kaasamõtlemist ja loovust.

„Puhas leht“ on kindlasti sõltuv, mis projektiga või protsessiga on tegu. Kuna igal koreograafil ja lavastajal on oma käekiri, siis ka “puhas leht” peab protsessi sobima. Kindlasti on ehk pisut lihtsam valida need tantsijad, kes on juba tuttavad. Samas on aga põnev ka katsetada.

Kui osaled oma lavastustega võistlustel, kuidas sa suhtud selle hindamisse? Kas sa arvad, et loomingule peaks hinnangu andma?

- Paraku Eestis noorte tantsijate seas tantsusport aina tõuseb esile ja tantsukunst jääb mingil määral varju. Võistlusel osalen lühivormidega ning kõik mida ma teen, teen suure pühendumuse ja hingega. Võistlustel küll hinnatakse ja väärtustatakse liikumist, mõtteid, tantsu ja loomingut, kuid tundub, et fookus on natukene mujal. Arvan, et tantsu ei peaks hindama. Samas siinkohal olen veidi silmakirjalik, sest osalen taolistel korraldatavatel üritustel ja festivalidel.

Kus sa näed end viie aasta pärast?

-Kuna hetkel on põhifookuseks õpetamine, siis tahaksin olla rohkem tantsija, sellest ma tunnen praegu puudust. Loodan, et viie aasta pärast ma ise liigun rohkem, ehk siis rohkem saan valida mina.

Julia looming inspireerib paljusid Eesti tantsijaid ja noori koreograafe. Tema tantsutööde universaalne käekiri on tuttav enamusele meie kohaliku tantsuelu aktiivsetele osalejatele.

Omades omapärane arusaam tantsukunstist ja selle erinevatest funktsioonidest, omades loomingulist ettekujutust kehaga töötamise võimalustest ja liigutuste mitmekülgsest kasutamisest, on Julia näide loovisikust, kes suudab end võrdselt leidlikult ja tähenduslikult väljendada mis tahes tantsu vormis.

Julia esitatud lühivormiga tantsud on hea näide sellest, et isegi lühikese aja jooksul saab laval teha kontseptuaalseid liikumissüsteeme, mille huvitav vorm muudab vaataja laval toimuvas aktiivseks osalejaks, pannes teda mõtlema, otsima ja olema koos tantsijatega “siin ja praegu.”