Marta ja Edgar Vunsh

HIP-HOP VUNSHid

„Me tantsime juba varajasest lapsepõlvest peale. Algul oli see meile, viieaastaselt naljakas ja tundmatu tantsimine, kuid hiljem, kui tutvusime tänavastiilidega, said tantsud meie jaoks uue tähenduse ning töö keha ja liikumisega läks uuele tasemele.“

Marta ja Edgar Vunsh on tantsulise tänavakultuuri silmapaistvad esindajad, kes arendavad Eestis aktiivselt improvisatsiooni suunda (freestyle). Palju praktiseerides ja regulaarselt battlitel osaledes on nad saanud suurepäraseks eeskujuks paljudele alustavatele tantsijatele. Samuti on nad ka pedagoogid, kes hoolega arendavad iga õpilase individuaalset potentsiaali.

Kui tihti te koos treenite?

Marta: Praegu palju vähem, sest Edgar on sõjaväes, mina aga Tartus,enne seda treenisime alati koos.

Edgar: Alati on lahe treenida kellegagi, eriti kui tegu on venna ja õega. Lisaks tantsule ka suhtleme palju ja tänu sellele on meie maitsed tantsus ja muudes asjades väga sarnased.

Aga just hiljuti arutatis Martaga, et praegu võivad meie vaated vahel väikestes detailides erineda, kuid põhimõttelised asjad on alati sarnased. Näiteks kui nüüd lähme etendust vaatama, meeldib see meile võrdselt või mitte, kuid tõenäoliselt põhjused, miks see esitus tundub nii on erinevad.

Milline tantsustiil teie arvates on praegu Eestis kõige rohkem arenenum?

Edgar: Kaasaegses tantsus ehk Performance'i kunstis on meil riigis praegu kõik hästi, on väga palju ägedaid tantsijaid ja lavastajaid, kellest aina rohkem on kuulda. Tänavatantsudes kulgevad asjad ka hästi, kultuur areneb, kuid improvisatsiooni suund võiks olla suurem.

Marta: Selge on see, et viimastel aastatel on meie riigis kahanenud freestylerite arv ja tõenäoliselt on probleem selles, et Eestis on vähe inimesi, kes võiks seda õpetada.

Miks toimub eemaldumine improvisatsiooni suunast?

Edgar: Sest improviseerimine on keeruline! Seda on vaja uurida.

Austan koreograafe ja seda, mida nad teevad, aga koreograafia tundi tulles tantsija lihtsalt naudib ja kordab juba väljamõeldud liigutusi, aga ise improviseerides tuleb pea sisse lülitada: ise välja mõelda, areneda ja kehastada.

Marta: Minu arvates on improvisatsiooni õpetamine ka palju keerulisem kui koreograafia andmine. Improvisatsiooni pedagoog peab alati kaevama edasi, otsima uut ja eriti hoolikalt  ka õppematerjali läbi mõtlema.

Sel aastal osalen ETHLi mentoriprogrammis (Eesti Tantsuhuvihariduse Liit), kus kirjutasime oma rühmadele õppekava (millest mõned olid mul eelmisel aastal ja teavad juba palju minu informatsiooni). Üheksaks kuuks plaani kirjutama hakates teadvustad, et ühte, mitte päris suurt teemat saab õppida paar kuud, mitte ühe trenniga. Ilma õppeplaanita võib minna nii, et esimese kuuga õpetad kõike, mida tead, ja siis, teadmata, mis edasi, annad sama ka veidi sügavamale.

Kes ja kuidas peaks improvisatsiooni õpetama?

Edgar: Tantsijal, kes tahab õpilasi battleidele valmistada, peab olema selles valdkonnas saavutusi, aga kui ta on aasta - kaks seda teinud, siis õpetamiseks on vara. Tal peaks olema piisavalt kogemusi selles valdkonnas.

Treener vastutab selle eest, et õpilased armastaksid seda, mida nad teevad. On treenereid, kes on oma töösse meeletult sisse läinud ja on ka selliseid, kes suhtuvad ükskõikselt, mis kokkuvõttes õpilaste peal välja tuleb. Sellisel juhul on parem olla treener, kes on tantsinud vaid aasta ja on olnud ühel battleil, kuid silmad põlevad ja ta on tugevalt motiveeritud kui treener, kes on battlil käinud juba kümme aastat, kuid ta on kaotanud selle asja vastu tõelise huvi ja teeb seda ükskõikselt. Treener peab tahtma olla hea treener, muidu ei ole tema tööl mõtet.

Marta: Pedagoog peab ise aktiivselt praktiseerima, mida ta õpilastele annab. Samamoodi ei pea mõtlema ainult oma maitsele ja eelistustele, vaid mõtlema laiemalt. Isegi kui mulle kui tantsijale midagi ei meeldi ja ma ei kasuta seda, pean ma pedagoogina ikkagi õpilastele sellest rääkima, sest see on olemas ja nad peaksid seda teadma.

Samamoodi tuleb õpilastele rääkida erinevatest tantsuvormidest. Kui rääkida vaid battleitest, siis saavad ka tantsijad ainult selleks kinnipeetud, kuigi improvisatsiooni saab kasutada ka teistes tantsu ilmingutes.

Mida te kõige rohkem hindate tantsija juures?

Edgar: Et tal oleks iha! Et ta tahaks otsida, õppida ja oskaks ise enda kallal töötada.

Ma oskan tantsijat tema käitumise järgi hinnata, näiteks klubis, kus mängivad Justin Timberlake või Missy Elliot 2005. aastal ning kui see, kes nimetab end hip - hop tantsijaks, ei saa nautida oma vaba liikumist, selle muusika järgi - siis ei ole, sa, hip-hopi tantsija! (naerab)

Marta: Millest sa räägid? Sageli ei saa paljud isegi oma lemmikmuusika järgi lihtsalt vabalt liikuda.

Kõige rohkem hindan tantsijate isiklikku stiili. Kui sul pole veel oma stiili, siis otsi! Ning muidugi muusika - tantsija peab näitama muusikat, mitte seda lihtsalt kuulama.

Kellele on kõige raskem õpetada improvisatsiooni?

Edgar: Mul on raskem lastega töötada, sest enamikule neist pole vahet kas tantsida või minna jalgpalli trenni. Mul oli õpilane, kes ägedalt liikus ja kuulis muusikat, kuid ühel päeval ta ei tulnud, sest nagu hiljem selgus "Noh, jah, tantsutrennil on tore, aga mu kõik sõbrad käivad jalgpalli trennis".

Üldiselt on lapsed väga loomingulised, aga mul on raskem neid motiveerida kui noori tantsijad, mistõttu on lastega keeruline süveneda mõnesse erilisesse asja. Teismelistega on aga veel hullemad probleemid - pidevalt vinguvad ja istuvad telefonides. (naerab)

Marta: Mul on kogemusi õpetada lastele ja vanematele ning minu arvates on raskem teismelistega töötada. Kui oled juba 16 - aastane ja neist oled kümme aastat tantsinud (kuid mitte improviseerinud), siis nad juba ise valivad, mida neil vaja on ja mida mitte. Neil on keeruline seletada, miks on vaja improvisatsiooni ja kogu selle tähendust, sest neil on juba oma arusaam tantsust sõnastatud.

Mulle meeldib kuni 12 - aastaste lastega koos töötada, sest nad on peaaegu alati valmis uut proovima. Algul seletasin neile kõike liiga raskelt, nad ei saanud midagi aru, aga praktikaga leidsin meetodid, mis neile sobivad ja nad hakkasid mõistma ja kasutama infot, mida neile annan.

Milliste kriteeriumite alusel saab hinnata tantsija individuaalset liikumist?

Edgar: Tänavastiilide improviseerimisel on oma baas ja elemendid, millel kõik põhineb ja mida hindavad peaaegu kõik kohtunikud. Muidugi on tants väga subjektiivne ja seetõttu pole tema hindamisel ühtegi õiget teed.

Tantsija peab oma esinemisi battleil jälgima ja analüüsima, tänu millele ta edasi pääseb või võidab.

Marta: Hinnata on tõesti keeruline, aga ma ei usu, et see on vale. Tantsijad ei tohiks seda liiga tõsiselt võtta, vaid peavad objektiivselt mõistma, et kõik ei mõtle nagu nemad. Isegi kui oled võitnud 100 battleid, ei saa sa öelda, et oled parim tantsija. 

Kui oluline on teie jaoks kiitus ja kriitika?

Marta: Põhimõtteliselt ei ole oluline mulle ümbritsev arvamus, aga kui hinnang kõrvalt aitab mul areneda, siis on tore!

Edgar: Kiitust on alati tore kuulda, kuid arenguks aitab kriitika mind rohkem. Väga lahe, kui tantsija on minust kogenum, jälgis mu esinemist ja andis pärast konstruktiivse kriitika.

Mida teie jaoks tähendab "Ma tantsisin hästi"?

Edgar: Mina tantsin hästi siis, kui tekib eriti õige tunne ja kui naudin oma tantsu! Paar aastat tagasi meeldis mulle lihtsalt tantsida, millestki mõtlemata, praegu on peale naudingu ja vabaduse minu jaoks oluline sukelduda mingisse teemasse ja seda põhjalikult arendada.

Marta: Jah, tunne! Kui tantsisin halvasti, siis kohe tunnen end kuidagi halvasti. Inimesed, kes vaatavad su esinemist, ei näe mitte ainult seda, mida sa neile näitad, vaid ka seda, mis sul freestyle'i ajal peas toimub. Kui ma olen enesekindel, siis ka teised usuvad, mida ma teen.

Kas battleite hindamine Eestis ja välismaal erineb palju?

Edgar: Igas riigis on välja töötatud oma põhimõtted ja arusaamad freestyle'ist. Kuna Eestis on vähe freestylereid, siis me kõik ühtmoodi mõistame ja vaatame tantsu. Meil hinnatakse enam - vähem ühtemoodi ja võidavad peaaegu alati samad. Kui aga Eesti freestylereid, näiteks, Portugalis battleitel näidata, siis seal tuleksid hoopis teistsugused tulemused kui Eestis.

Marta: Meil võib battlelil olla huvitav olukord, kui koos Eesti kohtunikega istub väliskohtunik. Sellistel korral juhtub tihti, et väliskohtunnike hinnang erineb Eesti kohtunike hinnangust.

Kuidas suhtute agressiooni battle'il?

Edgar: Esinedes paneb kõige sagedamini tantsija end maski taha või kuulub mingisse rolli. Agressiivsus on mäng, mida ei tohi ületada. Rumal on mõelda, et kui sulle silma vaadati ja kulmu kortsutati, siis tahetakse sind päriselt ära tappa. Kuid kui tantsija on valmis tegelikult vastase vastu jõudu kasutama, siis pole tal tantsupõrandal kohta.

Marta: Mulle tundub, et see võib sõltuda ka tantsustiilist, ehk mõni stiil tähendab erilist emotsionaalsust, näiteks krump. Kui agressiivsus on osa sinu väljumisest ja kujutlusest, siis on see normaalne.

Ja tänu emotsioonidele tekib battlei tunne! Isegi kui sa selgelt vastase silma vaatad, on see juba battlei olukord, mis eristab battleid tavavõistlustest. Võistlustel tantsib tantsija mitte otse vastase suunas, vaid lihtsalt ruumis, suure publiku ees.

Edgar: Viimasel ajal olen märganud, et esinedes hakkan võistlejale rohkem silma vaatama, mida varem ei teinud. See lisab midagi uut, nii on huvitavam.  

Kuidas on lood tagasihoidlike tantsijatega battleitel?

Marta: Mul on tõeliselt tagasihoidlikud õpilased ja nende seas on neid, kes on hakanud battleitel käima ja selle vastu sügavamalt huvi tundma. Esimesed nende esinemised olid tagasihoidlikud (emotsionaalselt), kuid üha enam osaledes ja saades aru battleite olemust, on nad  hakanud hoopis teistmoodi tundma end.

Edgar: Ma arvan, et kogu probleem on selles, et Eestis on vähe battleid, kus tekib tõeline õige battlei tunne nii tantsijatel endal kui ka publikul.

Aga tõepoolest ei pruugi battleiformaat olla kõigile. On inimesi, kes ei taha negatiivseid emotsioone ja probleeme mitte üheski nende ilmingus. Paljud tahavad battleile minna ja lihtsalt nautida, aga minu meelest, kui tahad lihtsalt tantsida, siis tantsi saalis! Tantsija peab battlelile minnes tahtma ägedalt tantsida ja võita, nii on kõigil huvitavam, ka publikule ning vastasele ja tantsijale endale.

Marta: Huvitav fenomen - on tantsijad, kes ei taha endale vastaseid, aga ikkagi võistlevad. Näiteks teevad endale võistluste jaoks soolosid, arvates, et seal ei ole konkurente. Igasuguses tantsus on konkurents ja see on normaalne, see arendab!

Kuidas suhtute tänavatantsu laval, kus sünkroonselt, sädelevate kostüümidega tantsitakse näiteks hip - hop?

Edgar: Ma ei ütle, et see mulle meeldib, aga ma toetan igasugust tantsuvormi, eriti kui see areneb ja on tehtud kvaliteetselt. Tänavastiili tantsides peab aga tantsija kindlasti aktiivselt arendama oma freestyle'i.

Seda võib võrrelda uudisega, et break dance läheb olümpiale. Enamik neist oleks pahased, et "Nüüd, breik sureb". Ma ei näe selles üldse probleemi! Kuidas see tänavabreiki segab? Inimesed, kellele hakkab meeldima breik olümpial, kuhu lähevad tantsima ja õpima seda? Õige, tavalisesse stuudiosse, kus tegeletakse tänavabreikinguga. Lahe ju!

Marta: Lavatantsu suhtes ei suhtu ma ka halvasti. Aga probleem võib olla siis, kui grupitrennidel ei ole üldse tegemist iga tantsija individuaalse arenguga. Nii kaob laste seas palju potentsiaali. Isegi kui õpetaja ei oska ise freestyle'i õpetada, võiks ta vähemalt sellest võimalusest rääkida.  

Kas tänavatantsu peaks õppima ülikoolis tantsukunsti osakonnas?

Edgar: Vähemalt rääkimise tasemel peab olema kohustuslik ja parimal juhul koos praktikaga! Enamikel kaasaegsetel tantsijatel on olemas hip - hopi praktika. Kahju, paljud ei saa aru, et tänavatants annab palju kasulikku kaasaegset tantsu (kehakontroll, isolatsioon jt). Miks mitte kasutada võimalust osata lisaks standard distsipliinidele ka midagi muud ja olla mitmekesisem?

Marta: Aga tõenäoliselt on asi selles, et tänavatantsu stiilid ei tähenda enda all mingit pedagoogikat. Ning samuti, kes meie tänavatantsijatetest Eestis saaks ülikoolis õpetada? Üksikud.

Millised on teie tulevikuplaanid?

Edgar: Akrobaatika ja tsirkusega tegeledes tegime Martaga juba ammu väikesel festivalil esinemisnumbri. Selle kava teema on meid eriti huvitanud ja tekkis mõte sellest midagi suurt ja olulist teha. Tahame järgmisel aastal oma esitust lavastada. Juba ammu oleme sellele mõelnud, aga ei ole leidnud meile eriti tähtsat teemat, ei tahtnud teha lihtsalt esitust esituse pärast, kui pole midagi öelda, siis ära ütle. (2020, Kanuti Gildi Saal)

Marta: Jah, tegeleme oma lavastusega. Aga muidu ei tea veel, mis edasi saab. Igal juhul tantsida, treenida, õppida, higistada jne.

Kahju, et paljud ei oska väärikalt hinnata tänavatantsu kontseptuaalsust ja suhtuvad omavoliliste improvisatsiooniliikumiste väljendamisse rütmilise ja kohati provokatiivse muusika järgi. Ekslikult arvata, et tänavatantsul puuduvad reegleid ja vajadus põhjalikult uurida keha tööd ning selle seost muusika ja ruumiga. Selle eest vastutab just individuaalne tantsijate freestyle oskus.

Intervjuu Martaga ja Edgariga võiks kesta igavesti, sest jutud improvisatsioonitantsu teemal ja selle vaatamine läbi erinevate vormide prisma liiguvad ühest äärmusest teise!

«Intelligentse freestylei» ja paindliku mõtlemisega on nad avatud tantsu tundmiseks igas selle ilmingus, mis kajastub nende impoviseerimises, mis teeb nende esinemised mitmekesiseks, sisukaks ja eriti huvitavaks.